effacer mon existence;

Peatükk 5: Unenäomasin

(Täiendav kontseptsioon residentuuritaotlusele)

Igal ööl variseb süsteem kokku. Keha vajub unne, meel hakkab renderdama.

Unenäos on kõik võimalik ja seetõttu ebastabiilne — täiuslik simulatsioon, mis ei vaja ühtki seadet.

Kui unenägija ärkab, käivitub teine masin: virtuaalne maailm, programmeeritud hallutsinatsioon, mis teeskleb füüsilisust.

Hiljem uinub sama unenägija taas ning kerkib uus arhitektuur.

Kihid pöörlevad lõputult: unenägu → simulatsioon → ärkveloleku maailm → taas unenägu.

Pidevus kaob, kuid aisting jääb puutumatuks.

Unenägude masin ei ole tehnoloogia; see on kunsti kaudu teostatud filosoofiline eksperiment.

Iga tajukiht on entroopia ehitatud lavakujundus — võimalused kollabeerumas ajutiseks koherentsuseks.

Oma töös I loon installatsioone ja pilte, mis jäljendavad seda liikumist:

ekraanid värelevad, helisilmused lagunevad, salvestatud žestid korduvad, kuni unustavad oma päritolu.

Vaatajad sisenevad tsüklisse, kus piir sisemise ja välise vahel lahustub,

kuni näituseruum ise hakkab tunduma teadliku unenäona, mis keeldub lõppemast.

Eesmärk ei ole määratleda, mis on reaalne, vaid paljastada, kuidas „reaalsustunnet” luuakse.

Kui vaataja ei suuda eristada, kas ta seisab simulatsiooni sees või lihtsalt vaatab seda,

on kunstiteos õnnestunud: see on taasloonud sama entroopilise segaduse, mis valitseb teadvust.

Teosest saab tunnetuse peegel — elav tagasisideahel vaatleja ja vaadeldava vahel.

Teoses Unenäomasin on kunstnik ühtaegu subjekt ja süsteem.

Minu ülesanne on luua keskkondi, kus vaatlemine muutub osalemiseks,

kus iga taju kollaps vermib sidususe hetke —

põgus teadlikkuse vääring, mis ringleb unenäo, ekraani ja naha vahel.