PEATÜKK IV

Võrrandisse lisamised

Kõik peatükid

Sama operaatorigrammatika paigutati mitmesse väljakujunenud valemisse. Need on rakenduskohad, mitte sõltumatud kinnitused.

Poissoni lähtetiheduse katseharu

Lähtemudel:

∇2Φ=4πG(ρb+ρgas+ρhalo).\nabla^2\Phi=4\pi G(\rho_b+\rho_{\rm gas}+\rho_{\rm halo}).

Täiendatud, üksnes halot hõlmav lähteliige:

∇2Φ=4πG[ρb+ρgas+ρhalo+f⊥(Kd∗ρhalo−ρhalo)].\nabla^2\Phi=4\pi G\left[\rho_b+\rho_{\rm gas}+\rho_{\rm halo} +f_\perp(K_d*\rho_{\rm halo}-\rho_{\rm halo})\right].

ainult X = rho_halo. Kehtivas B2 teostuses ei siluta BCG-d, gaasi, kogukonvergentsi ega kumulatiivset projitseeritud massi.

Gravitatsiooniläätse koonduvuse suund

κbase=κb+κgas+κhalo,\kappa_{\rm base}=\kappa_b+\kappa_{\rm gas}+\kappa_{\rm halo},
κaug=κb+κgas+(1−f⊥)κhalo+f⊥(Pd∗κhalo).\kappa_{\rm aug}=\kappa_b+\kappa_{\rm gas} +(1-f_\perp)\kappa_{\rm halo}+f_\perp(P_d*\kappa_{\rm halo}).

HFF-kaartide ülekande diagnostika kasutas seevastu ühe nimetatud sihtmeeskonna kaarti kui X ja võrdles seda kahe teise modelleerimismeeskonna avaliku tootega; see on mudelitoodete kooskõla test, mitte komponentideks lahutatud füüsikalise halo tõepära.

NFW / haloprofiili suund

ρaug(r)=(1−f⊥)ρNFW(r)+f⊥(Kd∗ρNFW)(r).\rho_{\rm aug}(r)=(1-f_\perp)\rho_{\rm NFW}(r)+f_\perp(K_d*\rho_{\rm NFW})(r).

SIDM Concerto käitused võrdlevad seda täiendatud CDM/NFW profiili sobitatud avaliku parameetrilise südamikuga/SIDM võrdlusmudeliga. Kuna iga madalpääsuoperaator eemaldab tsentraalse teraviku, on suund mehhaaniliselt soodne; sobitatud kontrollmudelid on hädavajalikud.

Jeansi analüüsiharu

Standardne sfääriline Jeansi võrrand säilitatakse:

d(νσr2)dr+2βrνσr2=−νGM(<r)r2.\frac{d(\nu\sigma_r^2)}{dr}+\frac{2\beta}{r}\nu\sigma_r^2 =-\nu\frac{G M(<r)}{r^2}.

Sfääriliste kääbusgalaktikate adapter toimib ainult kolmemõõtmelisele NFW halo tihedusele:

dg=ηr1/2,g,ρh,aug=(1−f)ρNFW+f(Kdg∗ρNFW),d_g=\eta r_{1/2,g}, \qquad \rho_{h,\rm aug}=(1-f)\rho_{\rm NFW}+f(K_{d_g}*\rho_{\rm NFW}),
Maug(<r)=M⋆(<r)+4π∫0rρh,aug(r′)r′2dr′.M_{\rm aug}(<r)=M_\star(<r)+4\pi\int_0^r \rho_{h,\rm aug}(r')r'^2dr'.

Eraldi vaba jääkkaarti ei lisata ning tähtede jälgijajaotust/massi ei konvoleerita. Arendusandmete kalibreerimine valis f=0; sunnitud nullist erinev diagnostiline katse oli mõlema kõrvalejäetud galaktika puhul veidi ebasoodne. Kõik üksikasjad on kirjas failis JEANS_DSPH_ADAPTER.md.

Otseselt formaalsel allikal põhinev taaskäivitus

Hilisemas käivituses rakendati Dracole ja Ursa Minorile täpselt sama otsest tihedusallika võrrandit. Nende galaktikate identiteedid olid juba teada varasemast, nüüdseks asendatud sisemisest prototüübist, seega jääb tulemus varasema kokkupuute järgseks. See kasutas

ρ⊥=f(Kd∗ρNFW−ρNFW),M⊥(<r)=4π∫0rρ⊥(r′)r′2dr′,\rho_\perp=f(K_d*\rho_{\rm NFW}-\rho_{\rm NFW}),\qquad M_\perp(<r)=4\pi\int_0^r\rho_\perp(r')r'^2dr',

ja sisestas M_perp otse Jeansi võrrandi paremale poolele. Vastuse projektsiooni ei kasutatud. Arenduse seisukohalt turvaline valikureegel valis taas f=0; fikseeritud nullist erinev diagnostiline katse andis väikese koondtulemuse delta chi-square = -0.001159399 (0.005077%), kus mõlema galaktika erinevused olid negatiivsed. See on pärast andmetega tutvumist tehtud otseallika diagnostiline katse, mitte uus tõestus ega sisuline paranemine. Vt JEANS_DSPH_FORMAL_SOURCE_CORRECTIVE.md.

SPARCi ringkiiruse katseharu

SPARC-i galaktika puhul on fikseeritud barüoniline panus

Vbar2(R)=Vgas∣Vgas∣+0.5Vdisk∣Vdisk∣+0.7Vbulge∣Vbulge∣.V_{\rm bar}^2(R)=V_{\rm gas}|V_{\rm gas}| +0.5V_{\rm disk}|V_{\rm disk}| +0.7V_{\rm bulge}|V_{\rm bulge}|.

Iga galaktika lähtemudel on

Vbase2(R)=Vbar2(R)+GMNFW(<R;V200,c)R.V_{\rm base}^2(R)=V_{\rm bar}^2(R) +\frac{G M_{\rm NFW}(<R;V_{200},c)}{R}.

Ühine võrrandiadapter seob 3D-tuuma skaala mõõdetud ketta skaalapikkusega:

dg=ηRdisk,g,ρaug,g=(1−f)ρNFW,g+f(Kdg∗ρNFW,g),d_g=\eta R_{{\rm disk},g}, \qquad \rho_{{\rm aug},g}=(1-f)\rho_{{\rm NFW},g} +f(K_{d_g}*\rho_{{\rm NFW},g}),
Vaug2(R)=Vbar2(R)+GMaug(<R)R.V_{\rm aug}^2(R)=V_{\rm bar}^2(R)+\frac{G M_{\rm aug}(<R)}{R}.

Arendusetapis valitud ühine reeglistik oli f = 1.0, eta = 0.125, ning see külmutati enne kõrvale jäetud valimi hindamist. See toimib üksnes halo 3D-tihedusele. Iga galaktika saab endiselt omaenda NFW lähtejoone segavate parameetrite sobituse, seega katsetab see haru ühise adapteri ülekantavust, mitte puhast otsast lõpuni ennustamist.

X-COP-i hüdrostaatilise tasakaalu uurimissuund

Säilitatakse kanooniline elektronrõhu hüdrostaatiline võrrand:

dPedr=−μmpne(r)GMtotal(<r)r2.\frac{dP_e}{dr} = -\mu m_p n_e(r)\frac{G M_{\rm total}(<r)}{r^2}.

Avaldatud X-COP-i hüdrostaatiline NFW mass on lähtejoone kogu graviteeriv mass. Tumehalo komponent rekonstrueeritakse järgmiselt:

ρdm=ρNFW,total−ρgas−ρ⋆,\rho_{\rm dm} = \rho_{\rm NFW,total}-\rho_{\rm gas}-\rho_\star,

ja ainult sellele komponendile rakendub kolmemõõtmeline ümberjaotus:

ρdm,aug=(1−f)ρdm+f(Kd∗ρdm).\rho_{\rm dm,aug} =(1-f)\rho_{\rm dm}+f(K_d*\rho_{\rm dm}).

Muutmata hüdrostaatilise võrrandi paremal poolel kasutatav täiendatud mass on

Maug(<r)=MNFW,total(<r)+f[M[Kd∗ρdm](<r)−M[ρdm](<r)].M_{\rm aug}(<r) = M_{\rm NFW,total}(<r) +f\left[M[K_d*\rho_{\rm dm}](<r)-M[\rho_{\rm dm}](<r)\right].

Ei kasutata projitseeritud kapa asendusnäitajat, koguprofiili silumist ega vastusruumi teisendust. Arendusvalimil valitud ühine reeglistik oli f=1.0, d=0.01 R500, fikseeritud enne kolme kontrollvalimi parve hindamist. Siin on f=1.0 deklareeritud operaatoripere kogu silutud profiiliga asendamise lõpp-punkt, mitte varasem osaline f=0.30 segu. Vt XCOP_HYDROSTATIC_DIRECT_FORMAL.md.

Programmi C Friedmanni/taustvedeliku suund — teistsugune liige

H2(z)=H02[Ωm(1+z)3+Ω⊥(1+z)q+1−Ωm−Ω⊥].H^2(z)=H_0^2\left[\Omega_m(1+z)^3+\Omega_\perp(1+z)^q +1-\Omega_m-\Omega_\perp\right].

See esitab rho_perp(a) = rho_perp,0 a^-q, kus w_perp = -1 + q/3. See ei ole parve ümberjaotusoperaator ja sellest antakse aru eraldi. Salvestatud H(z) esmane kontrolltest ei leidnud sisuliselt mingit hii-ruudu paranemist ning infokriteeriumid olid halvemad.

Einsteini võrrand — ainult mahuti/kavand

Gμν+Λgμν=8πG(Tμνknown+Tμν⊥,eff).G_{\mu\nu}+\Lambda g_{\mu\nu}=8\pi G\left(T^{\rm known}_{\mu\nu}+T^{\perp,\rm eff}_{\mu\nu}\right).

Kehtiv kovariantne teostus peab säilitama kogu energia-impulsi ja taanduma fikseeritud nõrga välja operaatorile. See hoidla ei väida, et täielik kovariantne T_perp_eff on teostatud või valideeritud. Einsteini võrrand jääb formaalseks raamiks ja kavandussuunaks.