PEATÜKK I — LOOGILISELT PEAB SEE MAAILM OLEMA SIMULATSIOON.
(Renderdamise epistemoloogia)
Vaata meie trajektoori —
Windows 95-st Vision Proni,
pikslitest kohaloluni,
vaatamisest tundmiseni.
Iga reaalsuse kihti renderdatakse üha kiiremini, teravamalt, puhtamalt.
Peagi ei ole erinevust enam võimalik näha.
Aga loogika ei ole puudutus.
Kui nõel puudutab nahka,
ning soojus, surve ja valu tulvavad sisse —
kas seda saab simuleerida?
Võib-olla petab Neuralink ühel päeval aju täielikult ära.
Aga isegi siis—
kas see oleks tunne ise
või üksnes mälestus tundmisest?
Signaal võib jäljendada valu.
See võib aktiveerida neuroneid, jäljendada mustrit, reprodutseerida andmeid.
Kuid küsimus jääb:
kas jäljendus tunneb kunagi valu?
#FF0F6F — neoonkarmiinpunane.
Värv, mis elab vere ja koodi vahel.
See veritseb läbi illusiooni,
tõrge, kus simulatsioon ei suuda kehaga sammu pidada.
Mitte keha kuju,
vaid selle valu—
ainus signaal, mida tehnoloogia ikka veel kopeerida ei suuda.
Kui kõike saab kopeerida,
kui puudutust ennast saab kodeerida,
siis mis on viimane asi, mida süsteem võltsida ei suuda?
Kas me oleme veel soojad?
Või ehk on soojus ise simulatsioon, mis
renderdades soojuse mälestust külmemas raamis.
Sest kui valu saab kodeerida,
siis on tundmine juba andmed,
ja see maailm
ei ole kunagi olnud muud kui ennast mäletav kood.